Väike uudis ka taimede vallas. Kalakese poest leidsin sellise toreda taime nagu Aponogeton Henkelianus (kusjuures 30% allahindlusega). Niipalju kui ma põgusalt uurisin internetist, on sellel taimel tuhat nime ja tegu peaks olema tegelikult taimega, mida M.Mahlini “Akvaarium” raamatus uvirandra all eraldi peatükis kirjeldatakse. Eriline on taim oma võrkjate lehtede poolet ja peaks olema suhteliselt kapriisne. Kõige ohutum tundus esialgu tapaigutada 54-sesse kosumiseks, sest ega ta ülearu hea välja ei näe hetkel. Kohati seda taime vist müüaksegi tihti mugula kujul kuna tihti viskab lehed nagunii ära uues kohas. Mul on ta akvaariumis olnud umbes nädal ja tundub, et isegi esimest uut lehte kasvatab tasapisi, mis on positiivne märk. Vanad lehed muidugi lagunevad edasi ja paistab et krevettidele meeldib selle taime laguneva lehekoega (kui seda nii antud taimel nimetada saabki) maiustamisega.
Väike pilt ka, loodetavasti kunagi saab sellest taimest ka teha pildi kus ta juba täies hiilguses kasvab. Pilt on tehtud vahetult pärast istutamist, põhjasubstraat, mis selle keskel üles keerutaud sai, on vee natuke häguseks teinud.

Aponogeton Henkelianus pärast ostmist

Viimasest postist on päris hulk aega möödas, akvaariumid on vahepeal tiksunud rahulikult, välja arvatud 128-ne kast. Eelmine kord kuulutasin rõõmsalt, et vetikast hakkan jagu saama ja eks ta nii oligi, kuniks mul Chemihyd des otsa sai ja vahepeal polnud meeles/mahti seda juurde hankida. Tulemusena tekkis sinna esmakordselt selle akva ajaloos suuremas kogused BGA-d lisaks vanadle olijatele. Eelmine nädal oli akvaarium pimendatud ja kuigi lisatud pilt on praegugi väga jube, on seis siiski oluliselt parem kui varem. Samuti suutsin ma ennast üleeile Tartus Ihastesse, Total Eesti kontorisse, vedada ja mõlemad balloonid said ära täidetud. Eile küll selgus, et ühe nõelventiiliga balloonil on mingi rike, sest gaasi mingi valemiga välja tulema sealt ei hakanud (see balloon on ennegi trikitanud), seega võtsin praegu kasutusele 128-ses teise ballooni, mis mõeldud tegelikult kahele ülejäänud akvaariumile. Praeguseks tundub olevat pH juba 7 piirimaale nihkunud (ilma CO2-ta kipub 8 kanti see mul) ja CO2 Sera püsitest on soovitud värvust omandamas.

Akvaarium pärast pimenduskuuri ja enne co2 / chemihyd desi rünnakut.

Nüüd jääb oodata, et kahe päevaga muutub akvaarium ideaalselt vetikavabaks ;).
Igatahes paremuse poole peaksid asjad liikuma hakkama, lisaks balloonile manustan jälle mingi aeg ka glutaaraldehüüdi vetika kiiremaks taandumiseks.

Eelmisest postitusest on möödas terve kuu ja ega vahepeal midagi erilist toimunud ei olegi. Paar punakõht kristallahvenat (Pelvicachromis pulcher) jagasin vahepeal ära ja osa ootab veel jagamist. Olen süstemaatiliselt võidelnud vetikaga ja üsna tulemuslikult. Natuke üle 1 pudeli Chemihyd des’i on ära kulunud, peamiselt küll vetikanuhtluse all kannatanud 128-le, teistesse panen vaid taimekasvu turgutamiseks. CO2 balloone pole siiani suutnud täita, on küll üsna pidevalt autos kaasas, aga ei ole seda vaba hetke leidnud. Mõned pildid ka, eriti rahul olen hetkel nanokasti ja Pogostemon helferi arenguga, võrdluseks võib vaadata eelmise postituse pilte.

Nano (54l)

128-ne

Nano 200-ne

Kümmekond päeva tagasi võtsin lõpuks käsile ja paigutasin kõige suuremas ja kõige väiksemas akvaariumis natukene taimi ringi, impulsiks Maria poolt tehtud ettekanne akvaariumi kujundamisest akvaristide kokkutulekul. Esialgu piirdusin peamiselt taimede ümberistutamisega.

54-ne kast
Selles akvaariumis kipuvad taimed kõige paremini kasvama ja ka vetikaga väga suuri probleeme pole (niit- või juusvetikas väikese erandina). Üsna hästi on siin edenema hakanud Pogostemon helferi. Helferi oli küll natuke välja veninud moega nagu näha pildil, mis on tehtud enne ümberkorraldusi. Rotala rotundifolia sai samuti väikesest akvaariumistvälja visatud ja ajutiselt pandud 128-sse, sest kippus akvaariumis vohama ja teiste taimede eest valguse ära tarbima.

Üldpilt enne ümberkorraldusi

Pikad taimed sai seega kärbitud ja ladvad uuesti pinnase sisse pistetud. Praeguseks paistavad taimed toibunud olevat ja uuesti kasvama hakanud. Pärast puhastust oli akvaarium õsna pikalt sogane kuna kuusaalust substraati sattus vette. Seetõttu kiirendasin vee selginemist ka teise lisafiltri abil, mille eile eemaldasin.

Praegune üldplaan

Kraanikausibeebi on ka kenasti kosunud, praeguseks u 1 cm pikkjuba, lisatud väike fotosüüdistus tegelasest.

Pildile jäi ka üks ilusamaid ja suuremaid krevetipopulatsiooni esindajaid.

200-ne kast
Siin liigutasin ümber peamiselt vesiroose ja Cryptocoryne’t, akvaariumist lendas välja Echinodorus ozelot, kuna see ei idanenud ja ei mädanenud ja kui aus olla, siis ei mahugi sellesse akvaariumisse üle ühe suure Echinodoruse.

Suurima kasti üldvaade

128-ne kast
See kast on hetkel kõige õnnetumas seisus, ilmselt kuna siin on kõige parem valgustus, aga puudub juba pikemat aega CO2, Chemihyd des sai ka see nädal otsa. Järgmine ülesanne ongi co2 balloonid ära lasta täita ja mull jooksma panna. Enne ei hakka ka taimedega midagi kardinaalset ette võtma.Eile leidsin siit akvaariumist ka ühe surnud barbuse ja neooni, teistel kaladel väliselt midagi viga ei tundu olevat, aga igatahes sai pool veest vahetatud ja akvaarium on jälgimise all.

Viimasest blogipostitusest on palju vett akvaariumites vahetunud, paraku ei ole saanud akvaariumitele vahepeal tähtsamate tegevuste tõttu piisavalt aega pühendada, aga talve tulekuga see kindlasti paraneb. Akvaariumid on valdavalt tiksunud omapäi, veevahetused ja väetamised on toimunud harva ja kaootiliselt, seetõttu ei ole ka akvaariumid päris nii heas seisus kui nad olla võiksid.
Tulles postituse pealkirja juurde, siis vahepeal on 200-liitrise akvaariumi kribensisepaar suutnud üles kasvatada ca 8 noorukit, kes on praeguseks juba täitsa kribensiste moodi, umbes 2 cm pikkused ahvenahakatised. Lisaks õnnestus mul filtri puhastamise käigus impeller maha kukutada, mille tulemusena kaasnes keraamilise impellerivõlli purunemine. Seetõttu vastutas suures akvaariumis filtreerimise eest ajutiselt sisefilter. Akvaristide kokkutulekuks tellisin ja sain Katrinilt Kalakesest uue võlli ja praeguseks on kanisterfilter jälle töös.
Siinkohal jätkub jälle kribeniste ja kanisterfiltri teema – nimelt tegin vahepeal 128-ses ravikuuri ja sellega seoses sai ka sealne kanisterfilter ravi ajaks biosubstraadist tühjaks tehtud. Kui söega olid ravimijäägid eemaldatud ja uuesti filtrit tühjendasin-puhastasin enne biomeedia tagasipanekut, siis avastasin pärast filtri sisu kraanikaussi kallamist kraanikausi põhjast pisikese kribensisetite, no selline umbes poolesentimeetrine tegelane. Alguses mõtlesin, et ilmselt on pisike filtris hukka saanud, kuid see sooritas minu arvamuse kummutamiseks kohe kraanikausis salto. Edasi hakkasin mõistagi kiiresti tegutsem – suutsin kalakese mingi esemega üles korjata ja paigutasin ta 54-liitrisesse krevetikasti kuna seal tundusid ta ellujäämisvõimalused olevat maksimaalsed. Ja kuigi mul pole olnud võimalust teda seal spetsiaalse titetoiduga poputada, on selles kastis piisavalt erinevaid vetikaid jm süüa, et praeguseks on tegu juba täitsa asjaliku kalaga (ca 1 cm pikk). Mõttes ristisin kalakese kohe kraanikausibeebiks ja mul tekkisid paralleelid vanasõnaga, mis rääkis midagi lapsest ja pesuveest :).
Kribensiste maailmavallutuse teema lõpetuseks avastasin eile 128-ses kastis vett vahetades, et ka seal oli vähemalt üks, umbes kraanikausibeebi pikkune kribensisemaim, ilmselt samast pesakonnast. Praeguse seisuga on kõik mu akvaariumid seega kribensistega esindatud ja nende maailmavallutusplaan põhimõtteliselt täide viidud. Krevettidega muidugi tuleb Kribensisel ilmselt veel kõva lahing maha pidada enne kui võib sõja võidetuks lugeda.

vahimees

Natuke nüüd ka muudest sündmustes:

Krevettide populatsioon on jõudsasti arenenud 54-ses ja nende arvukus on teadmata.
Akvaristide kokkutulekul andis Maria ettekanne tõuke midagi akvaariumite kujundamise alal ette võtta, see oli tegelikult plaanis nagunii, aga nüüd üritan seda natuke rohkem planeeritult teha. Lisaks võiks 54-sest ju ka merenano teha, samas peaks siis kellestki jällegi loobuma, nii et mõtlen veel.
Akvaristide kokkutulekut pean see aasta veel sisukamaks ja paremaks kui eelmist, kahjuks ei saanud päris kokkutuleku lõpuni olla, seega jäid mul osad ettekanded nägemata, aga innustust annab selline üritus alati.

Kiired ajad on käsil, aga natuke nokitsen ikka ka akvaariumite kallal. Peamiselt küll rutiinne veevahetus, aga puhastasin ka 200-ses akvas filtri ära, sest fosfori näit oli väga kõrgeks läinud (skaalast väljas, üle 2 mg/l), puhastamata oli filter vähemalt pool aastat kui mitte rohkem. 54-ses puhastasin ka filtri ja seal tuleb seda hakata tihedamini tegema, filter pole veel praegugi vett päris selgeks saanud paari päevaga.
Eile vahetasin 128-ses vett ja otsustasin sealsele Echinodorustest tekitatud pimedusele lõpu teha. Akvaarium oli kahe suure Echinodoruse tõttu hämar isegi 96w valgustuse korral. Kuna eriti Echinodorus rubin’i lehed olid naeruväärselt suured ja võimsad, siis võtsin just selle taime välja ja istutasin ümber 200-sesse. Tulemusena on nüüd pool 200-st akvaariumi pimedavõitu, aga vähemalt on seal taimel natuke rohkem ruumi. Üks Pogostemon Helferi ja punt Rotala wallichii’d rändas ka 54-sest tagasi 128-sse, seal peaks tegelikult taimede kasvuks olema parimad tingimused (CO2 ja valgus), elame-näeme. Lisaks kolis üks osa Eusteralis stellata’t samuti 128-sse.

Echinodorus uues kodus

Värskendasin Ludwigia Repensit

Täna ennelõunal avastasin ehmatusega 128 liitrist akvaariumit vaatama minnes, et kalu polnud peaaegu üldse näha ja need kes olid nähtaval ei ujunud minu ilmumise peale söötmisnurga juurde nagu tavaliselt, vaid kes lapiti, kes 45 kraadise nurga all veepiril, lõõtsutasid kramplikult hingata. Isane kribensis oli suisa selili põhjas, hingeldades ja aeg-ajalt tõmbles. Kuna peaaegu sarnast asja on mul korra varem ka olnud (siis küll 200-ses), siis viisin pilgu kiirelt co2 difuusorile ja see mullitaski koledal kombel rohkem, kui ta seda tegema oleks pidnud. Ilmselt oli tuba koristades keegi kogemata kraani vastu läinud põrandat pestes ja selle avanud rohkem kui vaja. Kiirelt keerasin co2 täitsa kinni ja panin hapnikupumba veel kõvemini tööle. Hea, et aeratsioon mul selles akvas ainukesena töös on, muidu oleks võib-olla juba olnud hilja kalu päästa. Paari tunniga olukord enam-vähem normaliseerus, pH, mis vahetult pärast avastamist mõõtes oli alla 6 (test allapoole ei näita), oli läinud normaalseks – 6.9, ja et liiga järsust pH tõusust tingitud uusi probleeme vältida, panin co2 jälle normaaltasemel jooksma. Moraal – co2 on ohtlik ja pean ballooni väheke turvalisemalt paigutama, et sarnast intsidenti edaspidi vältida.
Esialgu ei ole ohvreid tuvastanud, loodetavasti see nii jääbki.

Üleeile õhtul otsustas suure akvaariumi kribensisepaar, et seoses kevadega on paras aeg järglaspõlve peale mõtlema hakata ja nii nad kookosekoore sees toimetasidki terve õhtupooliku. Muud nagu lisada ei olegi, pildid vast räägivad enda eest. Seekord vaevalt, et neil õnnestub mõni maim piisavalt suureks kasvatada, kuna just rohisin akvaariumis kõvasti lagedamaks, aga eks see ole nende endi teha :). Peksa saavad juba praegu ülejäänud kalad hoolega.

Üleeile kui toimetasin 200-ses akvaariumis veevahetusega, märkasin äkki kõrvalasuvas 54-ses pisikest helkivat kriipsukest.
Kummardusin lähemale ja oma üllatuseks avastasin, et tegu on täiesti ehtsa kalamaimuga. Ja kuigi veel pisike kui imetegu on juba helkivat neoonvärvi näha, värvi mõttes meenutab ta praegu pigem neoonkala. Samas ei saa siiski mingi valemiga olla tegu neoonkala järglasega, kuna selles akvaariumis elavad mul ainult kardinalid (Tanichtys albonubes) ja teadmata arv (aga neid on vähemalt mitukümmend) krevetti. Tundub väikse imena, et see tegelane on marjast nii kaugele jõudnud sellise asustustiheduse juures. Eriti on imelik, et krevettidest jäi mari kuidagi puutumata.

Õnnestus tegelasest ka mingisugune foto saada. Lisan selle nüüd postitusele.

Täna sain mahti võtta ette 128-se kastis esimene suurem rohimine ja seda ei kannatanud tõesti enam kuidagi edasi lükata nagu on näha allolevatel piltide.

Enne rohimist, esiplaanil akvaariumi vallutanud Echinodorus quadricostatus

Echinodorus quodricostatust oli akvaariumi iga viimane kui sopp täis, kasvas susia mitme korruselise kihina nagu piltidelt näha ja võrsed ronisid isegi mööda seina üles ning olid hõlvanud juba suure osa vabast veest. Kaladel oli tõesti juba vähe ruumi ujumiseks jäänud. Ehk siis co2, väetamine, glutaaraldehüüd ja hea valgustus on selle metsiku vohamise taga.

Mitme korruse rahvas

Suures akvaariumis (200l), kus co2 juba pikemat aega ei ole lisanud ja valgustus ka natuke nõrgem, on sinna istutatud üksik Echinodorus quodricostatus oluliselt madalam, väiksemate lehtedega ja tumedamat värvi, aga nüüd kui uued lambid said paigaldatud ja makrosid olen hakanud lisama, on seegi mõned võrsed laiali ajanud.
Pärast rohimist on natuke akvaariumis ruumi juures, aga ilmselt tuleb varsti protseduuri korrata. Veevahetuse ja põhjast üles kistud sodi tõttu on vesi natuke hägune. On vist isegi hea, et mul mullapõhja selles akvaariumis ei ole.

Pärast rohimist

Lisaks üks natuke parem pilt (jah, sain fotoaparaadi tagasi lõpuks 🙂 ) uutest lemmikutest – Melanotaenia praecox. Kolisin need vahvad aktivistid 200-sest pea kohe 128-sse, kuna seal olid nad skalaaridest silmnähtavalt häiritud ja redutasid taimestikus peidus. Praegu on see lõbus kamp esimesena akvaariumi söötmisnurgas platsis ja isegi veevahetuse ajal tulid julgelt mu kätt uurima, eks tühi kõht ajas uudistama. Ilmselt on nad ka minu kaladest kiireimad, tehes välkkiireid sööste toidu järele ja ka niisama ujudes on kiirus ja adrenaliin nende element.

Melanotaenia praecox kamp